Heia ja aitäh, et oled leidnud tee meieni!
Mängisin esimest korda pickleballi 2017. aastal USAs. Tõttöelda ei osanud ma tol hetkel arvata, kui kiiresti ja otsustavalt see viie aasta jooksul spordimaailma muudab ja kuidas see aastaid hiljem Saaremaale jõuab.
Aastal 2022 olin taaskord USAs, kuid sel korral oli vaatepilt täiesti teine. Tenniseväljakutest olid saanud pickleballiväljakud, spordiklubid avasid üksteise võidu platse ning mängijaid tuli juurde nagu Eestis armastatakse öelda: seeni pärast vihma. Sel hetkel sain aru, et sellest ei pääse heas mõttes ka Eesti ning avastasin ennastki ühe tihedamalt just pickleballi väljakult.
Olles ise sündinud ja üles kasvanud Saaremaal, teadsin, et soovin seda mängu kindlasti ka siia tuua. Nägin, kuidas pickleball tõi inimesi aktiivse eluviisi juurde, kuidas loodi uusi sõprussidemeid ja mis peamine, ei olnud vahet, kas olid alles alustanud või teadsid, mida väljakul teed. Just fakt, et mängus on vähe tehnilisi elemente, teeb sellest ideaalse spordiala nii noortele ja vanadele. Ega muupärast siis leia trennist koos kolme erinevat generatsiooni. Ilma naljata!
Kuna pickleballi väljak on samade mõõtmetega kui sulgpalli väljak, siis töötas meie kasuks tõsiasi, et sulgpalliplatse leidub Saaremaal nii mõneski koolimajas ja spordihallis, mistõttu ei olnud vaja alustuseks ehitada ühtegi uut väljakut. Neid samu saale kasutame tänagi ning oleme avastanud ka mõne peidetud pärli nagu näiteks Mustjala kool, millest on saanud meie vaieldamatult lemmik kohtumispaik sisehooajal.
Loomulikult on iga uue asja tutvustamine alguses vaevaline ning nii juhtus ka pickleballiga. Mõnest inimesest on tänaseks aga välja kasvanud väga kokkuhoidev kogukond, mida pean meie suurimaks kordaminekuks. Oleme koos vedanud eest üritusi, osalenud rahvusvahelistel võistlustel, parandanud väljakuid ja söönud hapukurke. Muidugi tuleb siia sekka arvestada lugematul hulgal tunde väljakul, katki mängitud palle ning klassikalist lauset: “Sa olid köögis!”
Just lihtsuses peitubki selle mängu võlu. Aga et sellest päriselt aru saada, tuleb ise väljakule tulla ja järele proovida.
Saan isiklikult öelda, et millegi uue “koju” toomine ei ole kunagi kerge. Aga kui sul on oma kodusaarel ümber selline kamp inimesi, siis kaalub see õnnetunne kõik väljakutsed mitmekordselt üle!
